Kas MEIGIKOOLITUSE ABC või Youtube´i meigivideod?

Kõik võivad kõike proovida!

Kevade tulekuga tekkis mul soov rohkem enda välimusele tähelepanu pöörata. Päikeselised ilmad sunnivad üle vaatama oma talvised meigiharjumused. Pilk jääb üha enam peale ilutoodete lettides pakutavatele imetoodetele.

Kuidas aga orienteeruda kõigi võimaluste ilumaailmas, kui ma ei taha kulutada ilurituaalidele just liiga palju aega, aga uusi võimalusi ikka tahaks teada?

Minu igapäevasteks meigitoodeteks on pikka aega olnud puuderkreem näonaha ühtlustamiseks, peitepulk tumedate silmaalauste peitmiseks ja ripsmetušš. Veebist leiab mõne klikiga videopostitusi, mis õpetavad kasutama kaasaegseid meikimistehnikad. Youtube´s tundub kõik nii lihtne. Hakates päriselt enda peal proovima, siis enam mitte…

YouTube’i  jumestusõpetused ei asenda koolitust, kus juhendaja käe all saab erinevaid tehnikaid ja tooteid enda peal ise katsetada.

Kevadise ilukiirkursuse otsingud viisid mind Tartu Rahvaülikooli kodulehele ja sealt leidsin algajale sobiva meigikoolituse (meigikoolituse ABC, juhendaja Marju Maasing). Koolituse lisaboonuseks oli võimalus katsetada koolitaja poolt kaasavõetud meigitarvikuid ja –tooteid.

Vahepeal tõustakse oma laudade ja peeglite tagant püsti ka. Meigitoodete proovimine on täies hoos!
Kosmeetik Marju Maasing (blondi patsiga naine keskel) jõuab kõigiga tegeleda
Koolituselt saime kaasa ka põhjaliku konspekti

Eriti pakkusid mulle huvi mineraalkosmeetika tooted, mille headuses tõenäoliselt keegi ei kahtle, küll aga nende püsivuses!

Meigikoolituse jooksul saime enda peal katsetada näopõhja katmist ja modelleerimist, silmameiki vastavalt silmakujule ja -värvile, kulmumeiki vastavalt kulmukujule, põsepuna ja huulevärvi pealekandmist. Tõenäoliselt ei kuulu minu igapäevaste ilurituaalide hulka ka edasidi näo modelleerimine, laineritiivad või suitsusilmad, kuid olen kindlasti julgem erinevaid meikimistehnikaid katsetama. Meigitoodete osas vaatan edaspidi kindlasti rohkem mineraalkosmeetika poole, sest mulle väga meeldis see kerge koostisega õhtuni püsiv jumestus.

Maaria Semm, Meigikoolituse ABC kursuslane

Tee kaunis kaunimaks ja vaata rahvaülikooli meigikoolitusi siit! 

Kuidas meie LILLESEADJAD Tartu tähtsaimat maja kaunistasid

Rahvaülikooli lilleseadjate kaunistatud Raekoda

Ühel talvisel jaanuarikuu päeval sain postkasti kirja ettepanekuga osaleda Tartu Raekoja platsi talvise kaunistuse tegemises. Vaadates kalendrisse, tundus asi kahtlane. Seal oli ees juba mitu projekti ja töökohustused. Näitasin pakkumist ka Leilile (Leili Alaoja-Rein on rahvaülikooli lilleseade vanemõpetaja). Läks aega vaid mõned tunnid ja sattusimegi kokku. Mõlemal oli juba tehtud mõttes eskiis ja soov osaleda hakkas järjest rohkem peale pressima, sest ideel oli jumet!

Töölt koos koju minnes muutus see hullumeelne ettevõtmine järjest ahvatlevamaks. Nii saigi mõned õhtud veedetud jooniseid tehes ja ideed kirja pannes.

Tööhoos…
Jätkuvalt tööhoos. Ja juba objektil

Tänaseks on olukord selline, et meie ettevõtmise tulemust saab Tartu Raekoja alumiste akende peal näha. Projekti tegemiseks kulus aega omajagu tunde, aga lõppvaatus on seda kõike väärt. Abiks olid ikka tublid Lilleklubi Juuli liikmed, kes kõik on Tartu Rahvaülikooli lilleseade kursustelt välja kasvanud. Vaadake piltidelt, kuidas Lilleklubi vabariigi aastapäevaks  Raekoja lille lõi!

Pille Peterson, rahvaülikooli lilleseade õpetaja

Raekoja aknad hakkavad juba ilmet võtma. Lilleseade õpetajad Leili (punase mütsiga) ja Pille (sinise jopega) annavad veel viimast lihvi

Lilleseade on kaunis ja põnev ala. Vaata rahvaülikooli lilleseade kursuseid siit! 

Mika Keränen STENCIL-portree kursusel

Miks ma üldse läksin?

Läksin Rahvaülikooli stencili kursusele pisut veidral põhjusel. Millegipärast mulle tundub, et paljud teised arvavad samuti, aga selleks Rahvaülikool ongi, et tunda ennast vabalt haridusmaastikul. Õpid iseendale, põhiline, et on lõbus! Minul oli ka, ma olen ikkagi juba 44 aastat vana ja mind ajab muigama see, et mul on vaja pugeda tänavakunstniku nahka uue lasteraamatu jaoks. Ma võiks ka seda mitte teha, aga siis tuleks raamat jama.

Kirjanik peab jagama matsu. Üks nõu, mida annan noortele, on alati sama – kirjutage sellest valdkonnast, mida tunnete. Nii olen talitanud ka ise, kirjutanud näiteks jalgpallist, mida armastan. Vahel tuleb aga mõni asi selgeks õppida, täpselt selline lugu on stenciliga.

Mu uus raamat, mida hetkel kirjutan, räägib nimelt tänavakunstist. Supilinnas tegutseb nooruk, kes on värvinud koolimaja seinale teksti TAHAN ROOTSI PITSAT!

Raamatu lugu on mul praktiliselt peas, aga tunnet mitte. Emotsioone pole. Kõige suurem küsimärk on minu jaoks, mida mõtleb tänavakunstnik, kuidas ta tehniliselt oma stencili ära teeb ja mis tunne on üldse lasta purgist värvi. Seda tahtsin ma teada.

Õpetajaks oli Von Bomb, kelle töid teadsin nii linnapildist kui ka Facebookist. Ma teadsin ka, et ta on juhendanud taolisi töötubasid ennegi, nii et läksin julgelt kursusele.

  

Minu esimene üllatus oli see, et kohal on reipad naised, ja mitte mehi. Lihtsalt veider oli jälle märgata, et nii vabahariduses kui ülikoolides on naised valdavas enamuses. Kas mehed on tõesti nii saamatud?  Too tolleks. Juhendaja, mees, Von Bomb, oli väga tore. Ma segasin teda küsimustega võimalikult palju, et ta saaks aru, mis tasemel on klassi kõige lollim ehk mina. Oma rumaluse tunnistamine on õppimise algus. Von Bomb oli väga kannatlik ja üsna kiiresti saingi ree peale.

Ader paika

Koolituse alguses seadsime atra, tutvusime stencilportree põhitõdedega ja panime paika oma isikliku tööplaani. Enamus naistest tegi stencili enda pildist, aga mina tuhnisin oma tütarde instagrammis ja proovisin leida sellise pildi, millest oleks lihtne teha stencilit. Lõpuks leidsin ka ühe foto Emmast ja sellest tuligi minu töö. Saatsin selle Von Bombile, kes tuunis seda stencili joonistamiseks ja järgmine nädal, meie kursuse teises osas, tegin portree ära. Ikka Von Bombi abiga kuni lõpuni. Pilt tuli väga vahva ja ka modell jäi rahule, mis on muidugi eriti kift.

Must kindakäsi värises

Kursus oli igati lahe. Minu jaoks toimus kõik siiski veidi kiiresti. Ma lihtsalt armastan uimerdada. Samas, tuleb tunnistada, et kõik käis tõhusalt. Kõik jõudsime teha oma stencilportreed ja sain teada põhilist, et kuidas see stencili tegemine käib. Nüüd võin juba kirjutada, kuidas “must kindakäsi värises, kui ta võttis värvipurgi ja kui võimas tunne oli see, kui ta tulistas värvi seinale!”

Seintele me ikka Vaksali tänava õppeklassis ei värvinud, ikka lõuendile, aga seina oskan kujutada ette ise ka.

Mika Keränen, kirjanik

Vaata rahvaülikooli kunstikursuseid siit! 

 

Rahvaülikooli tervitus Sulle!

Hea rahvaülikooli sõber

Meil on nii hea meel Sind siin kohata! Oma ajaveebis pakume Sulle lugemiseks palasid rahvaülikooli elust enesest.

Me tegeleme siin 1001 teemaga. Kursuste mitmekesisus on tõesti nii suur, et kui ma asusin vastsündinud ajaveebile üldist taustafotot valima, siis kratsisin tükk aega kukalt. Ühist meeleolupilti on võimatu valida, kui aastas toimub ca 200 täiesti erinevat koolitust kringliteost keraamikani ja mälutreeningust massaažini. Lõpuks pidi siiski midagi välja valima :).

Rahvaülikooli ajaveebi esimeses postituses jutustab balletiõppija Eva oma balletikursusel osalemise mahlaka loo.

Loodame, et Sa saad meie lugudest oma ellu juurde julgustust ja inspiratsiooni.

Kohtume rahvaülikoolis, sest õppida on mõnus!

Kaisa Hansson, turundusjuht

Saba sisse, kõht vastu selga, rind ette ja kael luigeks ehk BALLETIKURSUS KÕIGILE

Juunis avastasin kodulehelt, et rahvaülikool korraldab balletikoolitust. Kohe panin ennast kirja! Ja jäin elevusega 1. oktoobrit ootama.

Miks tahab sügavalt neljakümnendates naisinimene balletti õppida? Jooga, pilates, nabatants, kepikõnd – jõukohaste võimaluste vähesuse üle kurta ei saa. Miks siis?

Eks ikka armastusest ning lugupidamisest selle imelise distsipliini vastu, kauneim kõigi liikumiskunstide seas. Imeilus muusika sinna juurde.

Loomulikult on mul omad ootused: istuv eluviis ning mitu korda põetud borrelioos lausa nõuavad liikumist. Ehk siis trenni minemist. Ballett, siit ma tulen!

Juhendaja on Aivar Kallaste ja ta ootab meid, balletikursuslasi, väikeses  Vanemuises. Hakkame higi (kes teab, võib olla ka verd!) valama 3. korruse treenigsaalis. Peegelsein ja stanged – nagu päris!

Tagane, mugavus!

Teatrigarderoob asub 0-korrusel ning trepist üles ronides mõtlen mugavale liftile…. Kriuksuvad põlved viivad kolmandale korrusele. Meid on palju, 16 kui täpsem olla. Me ei tea, mis meid ees ootab ja Aivar Kallaste vaatab kavala naeratusega. Vähemalt mul hakkab küll kõhe.

Saame materjali prantsusekeelsete mõistetega, joonistused juures. Uurin neid, täitsa head joonistused, paraku jalad-käed pelgalt vaatamisest koostööd tegema ei hakka.

En face, epaulement croise, en dehorse, preparation, passe par terre… Sukeldun koos 15 kaasvõitlejaga klassikalise balleti nõudlikku maailma, saatjaks  L. Minkuse “La Bayadere’i” Varjude kuningriik.

Ka karud õpivad tantsima

10 balletikursuse korda läheb viuhti! mööda. Keegi ei tõmmanud stanget seina küljest lahti, verd ei valatud, aga higi seevastu küll. Tihtipeale kippus üks jalg üle jääma või mõlemad sõlme minema.

Saba sisse, kõht selga toetama, rind ette ja kael luigeks. Esimene positsioon jaaaaa…. läheb lahti!

Minu veendumus peale neljandat tundi, et olen karu, lõplikult ei hajunud, kuid ka karud õpivad tantsima. Ning milline ülev tunne, kui lõpuks pas de bourrée puhul jalgu enam üle ei jäänud. Ballett on imetore.

Suur tänu õpetaja Aivar Kallastele kannatlikkuse, pühendumise ning huumorisoone säilitamise eest! Kindlasti kohtume veel!

  

Eva Krivonogova, rahvaülikooli keraamikaõpetaja

Vaata balletikursuse kohta lähemalt siit!